Loomakliinik Päike

Nii kõik algas...

Ma lõpetasin Eesti Maaülikooli veterinaariateaduskonna 1993. aastal. See oli huvitav aeg – väikeloomade ravimine oli oma esimesi arglikke samme tegemas (peagi muutusid need küll tohututeks tiigrihüpeteks), ent kolhoosid-sovhoosid olid lagunemas. Nii oli see loomaarstide jaoks justkui kahe maailma vaheline aeg.

 

Aeg muutub ja muutume ka meie selle sees. Lemmikloomad on muutunud inimestele üha lähedasemateks – koer või kass linnakorteris pole enam selline haruldus kui paar aastakümmet tagasi. Tõusnud on ka meie lemmikute elukvaliteet ning pikenenud on eluiga. Enamike loomaomanike sooviks on veeta oma lemmikuga koos võimalikult palju aastaid, mis oleks täis mõlemapoolset rõõmu. Ning loomaarstid aitavad sellele omalt poolt kaasa.

 

Minu elus on palju loomi olnud. Esimesed päris omad loomad sain kuskil algklasside lõpus või põhikooli esimestes klassides. Käisime klassiga pealinnas ekskursioonil ning mina naasesin koju hamstripaari ja puuriga. Klassikaaslaste seas olin kohe tehtud tibi. Ma ei mäleta, kui mitmeks aastaks nad mu kõrvale jäid, kuid ikka päris mitmeks. Nendega on meeles nii mõnigi vahva juhtum, üks neist ehk teistest eredamalt meeles – mälestust ei lase kustuda ka näpul olev arm.

 

Kui mu hamster oli mingil põhjusel (mida ma enam ei mäleta) ilma kaaslaseta jäänud, siis anusin ema Tallinnas elavat sõbrannat, et ta mulle uue hamstri tooks (loomapood oli minu mäletamist mööda siis vaid Tallinnas), teisele seltsiks. Kui siis kauaoodatud tädi kauaoodatud hamstriga kohale jõudis ja ma uustulnuka vana olijaga ühte puuri panin, läks rõõmustamise asemel lahti koletu madin ning minu kaks lemmikut maadlesid kui üks tervik, karvatutid aga lendasid. Ehmusin ka ise ning ei osanud muud teha kui nende lahutamiskes panna oma käe nende vahele, mille peale mõne sekundi murdosa pärast rippus mu oma hamster mul näpu otsas. Mul oli väga valus ja verd jooksis. Kaklus oli sellega küll lõppenud.

 

Siit moraal, et kunagi ei maksa panna uut looma vana looma territooriumile, enne tuleks nad neutraalsel pinnal tuttavaks teha ja siis saab juba edasi vaadata mida ja kuidas ja millal. Hiljem elasid nad siisiki ühes puuris.

 

Veel üks mälestus närilistest. Kunagi oli kohustus sügiseti klassiga kartulipõllul mugulaid noppimas käia. Kuidagi õnnestus mul üks pooluimane hiireline (põldhiir vms) taskusse pista ja koju tuua, kodus panin ma ta alustuseks 3-liitrisesse purki. Et küll järgmisel päeval otsin talle sobilikuma eluaseme. Hiireke vaeseke loomulikult ei kiitnud elukohamuutust heaks ning mingil hetkel oli ta suutnud end sealt välja hüpatada ja triikimist vajavate pesude vahele pugeda. Kui ema öösel pesu triikima hakkas, oli ta üllatus uue pereliikme osas suur. Hiir sai järgmisel päeval tagasi põllule toimetatud ning ma ei vedanud enam iialgi ühtki vabaduses sündinud ja kasvanud looma koju. Metsas ja põllul sündinud loomad-linnud jäägu oma senisesse keskkonda.

 

Praegu on meil peres kolm koera ja kass. Tegelikult on kass kõige vanem, ja loomulikult ka kõige väärikam – nagu kassid ikka – seega tuleks vast öelda nii, et on kass ja kolm koera. Loomuliklut kulub koertele tähelepanu, energiat ja ka ruumi mitu korda rohkem kui kassile ning kui kassi käest küsida, siis oleks ta hea meelega ilmselt ainuke lemmikloom majas. “Milleks neid mõttetuid koeri küll siia vaja on” – loen ta põlglikust koertele suunatud pilgust üsna sageli. Ja muud üleolevat. Samas on ta mitmeid kordi võtnud sisse ähvardava rünnakupositsiooni aia ääres, kus aiast seespool on klähvivad oma koerad ja väljaspool aeda mõni teine koer – kas omanikuga või ilma. Ma tänan siinkohal nende koerte omanikke mõistva suhtumise eest, kelle koer on mu kassi rünnakust kaameks ehmatanud.

 

Ausõna, kunagi ma panen väravale sildi, mis hoiataks möödujaid ohtliku kassi eest.

 

 

LOOMAKLIINIK PÄIKE kaie.paike@mail.ee +372 5807 0076 (24 h)

E-R 12:00-18:00

L 12:00-15:00

Kastani 90, 50410 Tartu